Avalehele
*Tohvri Hooldekodu...

Aastal 1936 – algas Hiiumaal eeltöö eelviimase sealse sõjaeelse purjelaeva ehitamiseks. Männid valiti oma saarelt Õngu Kõrgseljalt, tammed toodi Saaremaalt. Laevameister Peeter Himmist asus oma kaheksateistkümnendat merekündjat 1937. a. kevadest saati rehkendama ja kaks aastat hiljem lasti see Õngu rannas Rea karjamaalt vette. Pikkust oli tal 35 meetrit ja kandejõudu 270 tonni. Laevale pandi 125-hobujõuline Rootsi mootor.
 

Laevareederid Villem ja Magnus Türi koos muude kaasomanikega ristisid oma lapsukese “Läänemere isandatest” innustunult “Alariks”. Esimeseks kapteniks sai Arnold Türi, esimesena nimetatud omaniku poeg.

Vaid ühe elu- ja tööaasta sai “Alar” popsutada sinimustvalge lipu all, vedades metsa.

1940. a. suvel tuli laeva uus kapten – saarlane Mihkel Mälk. Nõukogude Liidu sõjaväebaaside jaoks hakati Loksalt Saaremaale telliseid vedama. Augustis kästi ahtrisse tõmmata punane lipp ja seejärel tuli kapteniks Jaan Riis. Enne 1941. a. jaanipäeva süttis sõda. “Alar” oli saanud käsu minna Pärnumaale Võiste randa puid laadima. Nii jäi ta Saksa tagalasse ja pääses läbi miiniväljade Leningradi minekust.

Sõja ajal oli mootorpurjeka kapteniks hiidlane Felix Voolens, tüürimeheks Sõru lähedalt pärit Eduard Leppik, kel õnnestus alal hoida laeva logiraamat aastaist 1943-1944. Randadest veeti Tallinna propse, kust need toimetati Kehrasse tselluloosi valmistamiseks. Tselluloosi kasutas lõhkeainetööstus.

Saksa rinde kokkuvarisedes valmistusid laeva omanikud ja meeskond koos pereliikmetega – ühtekokku 144 inimest – Rootsi põgenemiseks. Mootoririke tekitas aga viivituse ja salanõu reedeti Saksa julgeolekupolitseile. Laev viidi Haapsallu, kus naised ja lapsed küll vabastati, aga mehed saadeti Tallinna Patareisse. Mahalaskmisest pääsesid nad Vene vägede lähenemise tõttu. Mõned neist jõudsid uuesti Hiiumaale ja lõpuks isegi Rootsi.

Sakslased panid “Alari” ahtrisse punase haakristilipu ja viisid ta Saksamaale, kus tema nimeks sai “Kurland”. 

Aastaid pärast sõda avastas Ameerikasse asunud kapten Arnold Türi oma nooruslaeva Hamburgi sadamast, kust tal õnnestus see Inglismaale toimetada ja remontida. Ta munsterdas laevale eestlastest meeskonna, pani laevale uueks nimeks “Arne” (mis oli juba sünni eel kõneks olnud) ja saatis selle Panama lipu all merele.

Kuid peagi müüs kapten oma laeva rootslastele, kelle käe all see kündis merd kuni 1968. aastani. Siis vandus ta raudlaevadele alla. Nüüd tuli kapten Türi uuesti Ameerikast kohale, ostis laeva tagasi ja viis selle Taani Hobro sadamasse remonti, mis aga mitmel põhjusel venis kolme aastakümne pikkuseks.

Kumu imekombel säilinud Hiiumaa purjelaevast jõudis ka Eestisse. Sündis julge mõte “Alar” koju tuua.

Mõte sai teoks 28. juulil 1998, mil “Alar” pärast hädapärast kohendamist Hobro-st kohale puksiiriti. Laev osteti Hiiumaale tagasi küll vaid ühe dollari eest, kuid äratoomine maksis 30 000 korda rohkem. Siiski oli Õngu rannas valminud laev pärast 59 aastat kestnud rännakuid koju jõudnud. Teda tuldi vaatama lähedalt ja kaugelt...

Tekst on toodud ära Emmaste valla poolt üllitatud bukletist
"Alarist Jaaksonini", kohendas teksti Olev Sild. 

Viiteid:
Kirjandust:

WEBi lehekülgi:
"Alar"

Tagasi